Pärnu Keskraamatukogu 110

Elevandi uulitsale tehti
110 aastat tagasi
tuba, kus  sai raamatuid ja lehti
lugeda. Ning ilmaelust teada
huvitava uudispagasi.

Nüüd on lugu Akadeemilisem –
uhkes majas kolmel korrusel
laenutada saab nii suur kui pisem
plaate, lehti, teoseid, muudki head ja –
tiirleb raamatute karussell.

(7. jaanuaril 2019)

Advertisements

Ma jälle loen Samoilovi poeese,
mis tulvil Pärnu parke, merd ja tuuli.
Öös ümisedes kordan katakreese
ja koiduks kukun raamatule suuli.

Näen unes oma räsitud proteese
kui pulstund peni puremas mu huuli
nii verele, et veidraid metateese
vaid suudan riimida. Siis hõbekuuli

ma otsin karmanist ja lükkan rauda
ja sihin täpselt hammastele vastu.
Mis kurat! See on minu vastne looming!

Pea põrutan ma prõmdi! vastu lauda,
kui ärkan. Hommik aknast sisse astub
ja lõhnab äsja pakatanud tooming’.

(7. jaanuaril 2019)

aastavahetus iseendaga

iga aastavahetus mul lõpeb sama jamaga
leian ennast kanapeelt koos ilge jõuluvanaga
ühest klaasist joome šampust sööme punast kasukat
ära tüütand on see ätt mind paneks piki pasunat

kuule vana ütlen talle aeg sul minna pensile
valge parra viskad nurka koti annad rendile

vana itsitab vaid vastu oled tujurikkuja
armastan ma kingitusi lapsi päkapikku ja
kuuse lõhna säraküünlaid põhjapõtru saani ees
vana-aasta õhtut veeta sinuga ekraani ees

iga aastavahetus mul lõpeb sama legoga
tühja kotti püsti hoian oma alter egoga

(4. jaanuaril 2019)

mu tuba on musta laega
nagu too pealinna saal
ma võtan endale aega
öös täita üks rituaal

ma lõikan paberinoaga
lahti loomingu veenid
ja looja õiguse loaga
äsja sündinud stseenid

mis raisad on riimiveaga
tolmu tilgutan maha
neist kriitikapohmas peaga
hakkab südamel paha

(3.-4. jaanuaril 2019)

mind
vaevab rahulolematus
iseendaga

hing
kisendab ja
mitmekümnes kolepatus
ennast süüdistan

ning
ühel hetkel sõidab katus
minema ja
rinnast küünistan
end lausa verele

ling
peos ma küünitan
vaid konksu järele

king
otsib tooli hoolimatult
tõugata alt jalge

ring
piseneb ja
enda küüditan
siit surnumerele

pind
kreeni tüürida
ja sisenen ma
sinna kus on valge
kiiskavlõplik olematus

(1.-2. jaanuaril 2019)

Jõuluõhtu nokturn

Jõuluvana istub tugitoolis,
ohkab: „Selleks jõuluks pidu läbi …
Endale jäi väike kodupoolis –
kuuse külge rippu kuldne käbi.“

Jagajale jäävadki vaid näpud,
palge pehme pai ja meelde lulla,
habemesse lumehelbetäpud,
aasta ootamist, et jälle tulla.

(24. detsembril 2018)