nii väike sinine ja kollane
on minu unistus
kord näha nähtamatut maad
kus elab tuul …

(1. juunil 2017)

Kaks laulu NUKUteatrile

Kommentaariks: 13. novembril käisin NUKUteatri uue hoone avamisel ja selleks puhuks kirjutasin 2 luuletust, üks neist ühe varasema ümbertöötlus. Aga unustasin siia üles laadimata. Nüüd siis kustutan võla.

(Luuletused valmisid 12. novembril)

Aasta siis oli 1965 …

Mu kooli vastas oli vana Vanemuine,
kuid hoopis rohkem õpilasi lummas,
kui külla tuli Nukuteatri igakuine
ringreisituur. Ja võimla uksel summas

me seisime ning piilusime saali sisse,
kus näiteseltskond sirmi püsti seadis
ja selle taha lakke riputas kulisse.
Meist mõni julgem õpetada teadis,

mismoodi paremini prože annaks valgust,
kuis kardin sättida, et oleks pime.
Siis kellatirin märkis etenduse algust
ja sündis kustumatu teatriime.

Vist mängiti seal „Nelja meistrit“ (Kangilaski):
Lo – Rebast, Hendrik – Hunti, Väino – Karu,
aeg Jänesele? pähe tõmmanud on maski.
On meeles vaid, et näidend oli maru!

Me kümneid kordi meistreid kutsusime välja –
aplausitormiks kasvas rõõmupinge.
Trupp lahkus … aga igavese teatrinälja
nad alatiseks süstisid mu hinge.

 

****

NUKUteatri pidulaul 2016

Kõik maskid täna õhtul põrmu langevad –
Dionysos pidu Ferdinandi saalis peab.
Suur õgimine, joodud veinid kangemad
kõik näitlejad ja nukud valgusvihku seab.

Miks ikka kardab häbelik jõehobu süsti?
Kas igavesel talvel tuleb ükskord otski?
Seal tormab võitlusse käes lipp, pea uljalt püsti
Gavroche ja tema kannul pesamunatopski.

Üks hani tähtsalt tulipunast autot roolib
ja Lemueli demonteerib maailm räige.
Kumb rohkem, rebane või Emma, printsist hoolib?
Kas ajaliblikate tiivul kullaläige?

Peab NUKUteater täna uue hoone pühi:
kõik saatürid, menaadid laval rambivalgel
nii kordumatud on – teid võtaks vanatühi! –
kui lõpeb etendus, taas publik tagajalgel.

Teatrielus aeg on hoopis teine

Teatrielus aeg on hoopis teine,
eesriide tõustes ärkab salailm.
Justkui maitstes laagerdunud veine
suflöörikastist piilub kolmas silm.

Kuskil kägu kellab ime algust,
tagareas veel keegi nina nuuskab.
Kõrgelt langeb taevalikku valgust,
näiteseltskond kenutab ja pruuskab.

Teatrielus aeg on teine hoopis.
Lavalaudadele tilgub aadrit.
Vaatajaile nagu teleskoobis
kätte tuuaks’ kuu- ja tähekraatrid.

Lugemiselamus (1)

Loomingu Raamatukogu on tänavu eriliselt häid elamusi pakkunud.

Aasta algas Kiviräha ja “Kevadise Lutsuga”. On märgiline, et just näitemänguga. Igatahes pakkus see mõnusat äraolemist ja pidin lausa endale kõva häälega ette lugema, sest head näidendit peab kuulma, mitte ainult lugema.

Aga ma tahtsin hoopis mõtiskleda Jean-Louis Fournier’ minakirjandusliku “Issi, kus me lähme?” üle. Seda lugedes mul üks silm naeris ja teine nuttis. Ja kuigi see teos lõpeb lootusetu nentimisega – “Minu tee on umbtee, mu elu lõpeb tupikus” – siis minul jäi küll hinges kajama helge ja lõbus huumor, mis pea igas pildis (stseenis) tajutav oli. Lugesin raamtukese läbi ühe hingetõmbega, aga sellest jäi väheks. Ikka ja jälle pöördusin teksti juurde tagasi järgmistel päevadel, lugesin katkeid kõva häälega. See tundus olevat kui hea mononäidend, pidin seda mitu korda enesest läbi laskma ja välja elama. Ja kujutlesin, kuidas seda mängiksid näiteks Tõnu Oja, Ain Lutsepp või Aarne Üksküla…. Ja unistasin, et see võiks olla näiteks järgmisel Monomaffial kavas…

Ja loomulikult peab tänama Indrek Koffi hea ja ladusa tõlke eest!

Kolm teatrivaala

  

Ma tõmbasin õnneloosi          

Vanemuise kannel kaisus.

Mu isa laulis seal kooris

ja garderoobide haisus

ma tundsin – see mahlakas lõhn,

laval sekeldav rätsep Õhk –

see ongi mu kodu ja arm,

see on minu Isateater.

 

Ma kukkusin otsekui Kuult,       

kui Kaljuga pandi paari

mind mängima. Imedepuult

münte kahmasin, Ly Laari

pirne, ta tuumakaid teri.

Hing laulis, vemmeldas veri –

see ongi mu aabits ja kool,

see on minu Lasteteater.

 

Nüüd Gulliverina rändan

Endla kohvikus, saalides.

Ballettmeistrit janus fännan,

Bovary’d buduaarides.

Siin õppides ussisõnu

hing värahtab – oh, mis mõnu! –

see ongi mu murtud süda,

see on minu Vaimuteater.

 

(22. oktoober 2011,

Endla 100. sünnipäevaks)

 

Gulliveri teatrimäng (postitatud 30.märts 2006)

Järjekordne Gulliveri teatrimängu aasta on möödanik. Võtsin endale raske koorma, sest tänavu tegin mängu nii, et välja kukuti alles 2 kaotuse järel (eelmisel aastal kukkus kaotanud võistkond kohe mängust välja). Nii tuli teha kokku 14 mängu – ja egas polnud alati kerge küsimusi kokku saada. Siinkohal kohe suured tänud psühholoogist õpetajale ja filmifriigile Valter Maateele, kes koostas filmiküsimused (videod). Osalejaid võistkondi oli 8 (7 kooli gümnaasiumiõpilased, Koidulast oli sel aastal 2 võistkonda).

Järjepidevus on märgatav – eelmisel aastal 2. koha saanud Raeküla Gümnaasiumi võistkond võitis tänavu. Näis, kas tänavu 2. koha saanud Koidula Veteranide võistkond jätkab traditsiooni (on ju nad kõik 11-ndikud, seega järgmisel aastal võiksid olla platsis). Pole aga veel selge, et asi jätkub, sest sel juhul oleks vaja uusi ideid. Positiivne oli kindlasti see, et meedia reageeris tänavu hoopis rohkem – finaalmängu järel tuli anda intervjuu nii Eesti kui ka Pärnu Raadiole.

Rohkem kaasaelajaid, pealtvaatajaid oleks üritusele kohe kindlasti vaja, nii nagu tabavalt märkis Pärnu Raadio intervjueerija Raido Keskküla. Tänavu kujunesidki mõnusamateks mängudeks need, kus võistkondadel olid fännid kaasas või sattusid kohvikusse mängu ajaks parajasti vabad näitlejad. Võib-olla peaks mõtlema mängu rohkemale avatusele ja lisama ka suure ringi (publiku) küsimused?

Tänama peab aga kõiki kaasaaitajaid: teatrist Kaija Pruel, Kadi Noor, Ain Miilberg, Roland Leesment, Ilona Rääk, Ain Roost, Tiit Palu, Lauri Kink, Tambet Seling ja Eha Kard, teatrikohvikust Viivi Käärma, head abilised Karin Känd, Anneli Puudersell, Piret Soa ja Rain Rees. Mäng ei oleks olnud mäng ilma Teie abita!

Külmetab … ei külmeta … külmetab! (postitatud 20.nov. 2005)

Täna sai siis vaadatud lõpuks “Külmetava kunstniku portreed”, tõsi, küll siin Pärnus. Suvel sai käidud ka Viinistus “Põrgu värki” kaemas.

Kujutan tegelikult ette, kui vägev see võis olla Viinistus. Ent ometigi …. oli ikka väegade hää. Kuigi lootsin Hendrik juuniorist rohkemat (eelnevate kuulujuttude ja auhindade taustal), aga ju see nii on – iga päev ei ole näitlejal alati just 101-%-päev.

Väga meeldisid aga Sulev Teppart ja Raimo Pass, sama oli ka “Põrgu värgi” ajal. Ja kindlad plusspunktid Kivastikule hiilgava näitematerjali eest!

Ei taha lahutada teatrist (3 õnnehetke) (postitatud 04.dets.2005)

Sel nädalal oli 3 ehedat elamust ja kõik seotud teatriga. Teisipäeval õnnestus eriti hästi juhtida Gulliveri teatrimängu Raeküla Gümnaasiumi ja Pärnumaa Kutsehariduskeskuse õpilaste vahel. Tekkis eriline fiiling, mida eelnevates mängudes sel hooajal pole kogenud, sellel võis olla mitu põhjust – võistkondadel olid kaasas omad fännid, pealtvaatajaskonda täiendasid Endla näitlejad ja neile lähedalseisvad isikud, arvatavasti olin seekord koostanud ka hea teatrikammi ja teised küsimused ning stsenaariumi korralikult läbi kirjutanud (mitte alati pole see nii hästi õnnestunud!). Igatahes kõik jäid väga rahule, nagu mängujärgsed kommentaarid näitasid!

Neljapäeval läksime Kariniga eksprompt Endlasse vaatama “Linda tahab lahutada”. Saal oli rahvast täis ja ma nautisin etendust ja naersin üle pika aja täiest südamest (seda pole ammu-ammu enam Endla teatri puhul juhtunud). Tempokas ja tugev ansamblimäng, head osatäitmised – kõik see oli – ja see, et näidendi tekst ehk keskpärane, ei seganud elamust saamast. Vaidleksin siinkohal küll Kati Murutariga – täissaal ja etenduse soe vastuvõtt publiku poolt näitab, et komöödia ruulib ja neid võib ka mitu korraga mängukavas olla…

Ja laupäeval siis Tallinna Linnahallis koos “Georgiga”. Hirmus-hirmus-hirmus kihvt! Kõik oli lõpuni paigas: Vadi võimas stsenaarium, Matvere veel võimsam laulmine-osatäitmine, kogu trupi ennastunustav mäng!