Ma jälle loen Samoilovi poeese,
mis tulvil Pärnu parke, merd ja tuuli.
Öös ümisedes kordan katakreese
ja koiduks kukun raamatule suuli.

Näen unes oma räsitud proteese
kui pulstund peni puremas mu huuli
nii verele, et veidraid metateese
vaid suudan riimida. Siis hõbekuuli

ma otsin karmanist ja lükkan rauda
ja sihin täpselt hammastele vastu.
Mis kurat! See on minu vastne looming!

Pea põrutan ma prõmdi! vastu lauda,
kui ärkan. Hommik aknast sisse astub
ja lõhnab äsja pakatanud tooming’.

(7. jaanuaril 2019)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s