Sünnipäevad

Nad tulevad su juurde alul käpakil
ja kõigil ees on armas beebinägu
ning pudipõll, mis vahel toidust räpakil –
ei adu aastaid neid, mis kukub kägu.

Siis jooksevad nad indiaanisulgedes
või luilutades unne seavad Barbiet.
Ei mõista veel, et ükskord aja kulgedes
peab turjal kandma enda teod ja karbid.

Vastarmund noorukina silla käsipuult
üks kargab vette hoolimata tormist,
või teine, nagu närvis neiu närib huult
ja piinleb austajale antud korvist.

Keskikka jõudes pidulised tüdivad,
moe pärast viskavad vaid mõne pitsi.
Ükskõikselt toodud kingid karbist lüdivad
ja nurisevad – pakitooja kitsi.

Siis komberdavad nad külla kepi najal,
peanupud hallid, aga silmis sära,
ja imestavad „Küll vast on hullud ajad,
näe, oma sünnipäevgi unus ära!“

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s