tšiili raju (viimane osa)

astusin kurvalt
kodu poole
kurk kuivas

keerasin ringi
marssisin rimisse
ukse kõrval
küll käis mingi
madin ja vulin
aga astusin
sirgelt riiuli juurde
ja kahmasin
tšiili punase

maksin ja korkisin
pudeli otse rimi
ukse kõrval ja
kulistasin tühjaks
lasin siis kõrges
kaares alumisest
kraanist

oli tšill tunne
küll piserdada
maaslebavale
korisevale
paarikesele

(el fin)

Advertisements

(järg varasemale)

tulin koju
veinineelud
ikka läksin
rimisse tagasi

ukse kõrval
kükitas mimm
lasi sorinal
oma allikast
vuliseda
otse ukse ette

temal oli tšill
aga minul jäi
jälle tšiili
vein ostmata

(ooda! … järgneb…)

luuletajad on hullemad
kui maadlejad
nende sõnanelsonid
väänavad sust välja
viimsegi higi

luuletajad on hullemad
kui poliitikud
nende sõnaliblikad
panevad su jooksma
imede järele

luuletajad on hullemad
kui sanitarid
nende tugevad käed
seovad su ridade vahele
mõtete hullusärki

kui mul oleks keeleneet
võtaksin neetult kenasti
neetsamad neetsinased sõnad
ja armastaksin keeletult-meeletult
igas neetud maailma keeles

kui mul oleks nabarõngas
oskaksin nabakalt naerda
ja nabapluusi rõngasse
keerata igal nabakal naisel
kelle tänavalt nabin

kui mul oleks tätoveeringud
veeriksin kokku tuttavad tätid
ja viskaksin lutsu tätirannas
ja miljonid veeringid jookseksid
üle tätiveeritud rindade

olen üksildane sinine ratsanik
vahel riputavad tõmmulendlased
ennast minu unenägudesse
tavaliselt juhtub see reede öösel
vastu laupäeva neil on
sinised kübarad ja mina
oksendan oma sinise laupäevahommiku
näoraamatusse

siis hakkavad irvitavad penid
kuskil aohämaruses haukuma
enamikku ma ei tunne
ma ei ole neile visanud
oma umbluude konti ometi
nad lakuvad ja laigivad
märgistavad jalatõstmisega
üksildase kännu oma
sinise uriiniga

see on sillaks mida mööda
ma hajun laiali ja kaon unustusse
ma olen ju karjuv edvard
mitte sinivereline
sübariit