täna öösel sadas
taevast alla seeni
nüüd on metsarajal
kopsakaid ja peeni
kübaraid ja salle
rõõmsalt kikutamas
sügistaadi halle
juukseid sikutamas

Advertisements

let’s go täna mängime letsu
pärast kinni taome trihvaa
ja hüppame hingetult keksu
ülal taevas ning all on maa

lendab mühinal mädamuna
plika kilkab muheleb taat
lööb loojuva päikese puna
lõkkele lapsepõlvemaad

Miks oleme sündinud ilma?
Mis on meie torm ja tung?
Kas ametis torgata silma,
mäkketõus või pummelung?

On loodus meid sedasi loonud –
edasi kandma elu.
Miks ulume, taevasse koonud,
ja peame keskustelu,

kas etem on teha karjääri?
Või saada maailmapuuks?
Epileerida siresääri?
Või jääda kodule truuks?

Peab toimima nii, nagu käsib
ammuste aegade tuks.
Et ükskord, kui süda väsib,
maailm ei jääks lastetuks.

sandaal

nad korraldasid
sandaali

nad on pesnud
oma musti varbaid
sandaal jalas

oleks veel et
omas kodus
aga ronisid
sandaalid jalas
eestimaale

pesid siin
musti varbaid
oleks siis veel
oma auväärse
kuninganna
varbaid pesnud

võtsid teiste
oligarhide
mustad varbad
ja pesid eesti õuel
emalättel
tuhala kaevus
sandaal
varvaste otsas

miski on
mäda ja must
maailmas

sel suvel on Augusti sumedad silmad
ja Juuli hepakad higised rinnad
on päikesest januseks kõrbend maailmad
ning vihma kõrgele kruvitud hinnad

sel suvel on Augusti musides mesi
ja Juuli kallides kuumavat kiima
on tuliseks tembitud armude vesi
ning pilvist pillutab päevituspiima

sel suvel on Augusti pilkudes pälku
ja Juuli päevitund puusades pagi
nii täksitaks vallutusritta paar sälku
ning enamat suvelt ei tahetagi