Kolm teatrivaala

  

Ma tõmbasin õnneloosi          

Vanemuise kannel kaisus.

Mu isa laulis seal kooris

ja garderoobide haisus

ma tundsin – see mahlakas lõhn,

laval sekeldav rätsep Õhk –

see ongi mu kodu ja arm,

see on minu Isateater.

 

Ma kukkusin otsekui Kuult,       

kui Kaljuga pandi paari

mind mängima. Imedepuult

münte kahmasin, Ly Laari

pirne, ta tuumakaid teri.

Hing laulis, vemmeldas veri –

see ongi mu aabits ja kool,

see on minu Lasteteater.

 

Nüüd Gulliverina rändan

Endla kohvikus, saalides.

Ballettmeistrit janus fännan,

Bovary’d buduaarides.

Siin õppides ussisõnu

hing värahtab – oh, mis mõnu! –

see ongi mu murtud süda,

see on minu Vaimuteater.

 

(22. oktoober 2011,

Endla 100. sünnipäevaks)