Haned-luiged (13. kiri)
september 30, 2011
Lasteaias käimisega on meil suur tegu. Hea kui nädala saame käia, aga sagedasti juba kahe-kolme päeva järel tuleb hr. Nohu külla ja tihti on tal ka Köha-poiss kaasas. Siis ei jäägi muud üle, kui tuleb Pärnu-sõit ette võtta, et seal Mummi-Taadi seltsis haiguspisikutest jagu saada.
Eks see on nii, et rõõm ja mure käivad käsikäes. Aga rõõmu on siiski rohkem, Simona! Ja lood ning laulud kipuvad pähe. Siin ongi siis üks sügisene trallitus Sulle.
Haned-luiged
Vaak, vaak! Vaat sügisel on naerul silmad,
kui pojatütar kraaksub kiigel.
Ja kured lähevad, kuid kurjad ilmad
ei tule iial meie aia taha.
Mull-mull! Nüüd vihmalgi on nohus nina,
kui liivakastis supleb kala.
Ja haned lähevad, kuid hallalina
ei lange iial meie hoovi maha.
Mää, mää! Näe lehtedel on kirjud pihud,
kui väike lammas kepsleb murul.
Ja luiged lähevad, kuid lumepihu
ei kanna iial meie põue paha.
