Armastusega Shotimaale

Mu Shotimaal on päikseline nägu,

ta kannab tedretähnilisi kilte.

Ei miskit halli uduvihmahägu -

vist loll on see, kes kleebib külge silte.

 

Mu Edinburgh’l  on unistaja pilgud,

kui Calton Hilli tipus peatub aeg ja ruum.

Siit lahkudes küll süda verd mul tilgub,

ent mõtetel on jälle särav tuum.

 

Edinburgh, Forest baar, eelviimasel Shoti-reisi päeval, 22. märtsil 2009

Isadepäeval (5. kiri)

Täna öösel nägin ma Sind unes, Simona, ja sa palusid, et ma kirjutaksin üles järgmise luuletuse Sinu isale.

 

Minu isa

Mul on isa sõjamees,

kõige tähtsam mees armees.

Ehkki kaevikuks tal köök,

tema valmistatud söök

sõdureil viib keele alla,

vaenlanegi annab alla.

Minu isa kõigist üle -

pataljonis sööklaülem!

 

Koos Sinuga, Simona, soovime palju-palju õnne ja tervist issi Jakole ja kallistame kõvasti-kõvasti!

Jaagu-Taadu

Põllelaul (4. kiri)

Põll on lapsel põline

tissipiimapõhine,

põhjatu ja nabani

lausa Põhjanabani.

Põll on lapsel punapõskne

rinnapiimast tihti rõske.

Põhjalikult teatab nüüd

päevast imikumenüüd.

Palju õnne, Simona, 4-kuuseks saamisel!

Sinu Jaagu-Taadu

Kahekõne (1)

“Aga maailm on ju ümmargune nagu jalgpall!” imestab väike tüdruk.

“Sirgu, Simonake, veidi, siis näed, et elu ei veere alati nagu hernes,” vastab vanaisa.

“Ning taevas on vaheldumisi apelsin ja sidrun. Apelsin soojendab päeval mu pruntis põski ja sidrun valvab mu muinasjutunäolisi öid,” seletab Simona.

“Kasva, kallike, veidi, siis näed, et päikest varjavad vahel äikesepilved ja kuul on ka tumedam varjatud pool,” kostab Taadu.

“Ja siis on mul emme ja issi, kes on kogu aeg minuga, mängivad minuga ja hoolitsevad minu eest,” rõõmustab laps.

“Nii jääb see alati, mu armas, nemad jäävad Sind kaitsma ja valvama kogu Su eluks, igavesti!” teab Taadu.

Palju-palju õnne ühe kuu sünnipäevaks, Simona!

Sinu Jaagu-taadu

Tere-tere-tere-tere! (2. kiri)

täna päike käib kõrgemalt

täna lind laulab valjemalt

ja tuul puhub mahedamalt

sest olen KEVADMEES

täna lennukiga kihutan pilvedesse

täna jagub raha kõigile abivajajaile

ja ämber vahuveini ei pane mind purju

sest olen SOLIIDNE MEES

täna tulevad kõik maailma muinasjutud

tasahilju mu juurde koputavad mu otsaesisele

ja paluvad jutusta meid oma lapselapsele

sest olen VANAISA

Tere-tere-tere, väike uus ilmakodanik!

Sinu Jaagu-taadu

Ootamine tundub igavik (1. kiri)

Armas Tibu-Liisu!

Seda, et mõne lähema tunni, päeva või selle nädala jooksul saab minust Sinu vanaisa, tean juba üsna mitu aega. Aga imelik, et mida lähemale see hetk jõuab, seda aeglasemalt minutid tiksuvad. Ja ootamine teeb kuidagi ärevaks. Ootan seda vanaisaks olekut juba pikemat aega – vajalikud oskused peaks nagu olemas olema. Kahju vaid, et Sinu ja minu elupaikade vahe on üle 100 kilomeetri – seega tuleb vanaisaks olla enamasti distantsilt. Ja seepärast ma nendele kirjadele Sinu jaoks, Tibu-Liisu, siin mõtlema hakkasingi.

Praegu tunnen end enne Sinu lähenevat sündi miskipärast väga olulise ja tähtsana. See vanaisaks saamine on hoopiski tugevam ja tähtsam õnnetunne, kui esmakordselt isaks saamine. Ei tea miks, aga nii see on. Kas selletõttu, et nüüd on piisavalt aastaid turjal? Et isaks saades (26-aastaselt) olin veel poisike? Kes teab…

Viimastel päevadel olen palju mõelnud oma vanaisast Augustist, st. sinu vana-vana-vanaisast. Temaga elasin koos ligi 2 oma esimest eluaastat. Kuid siiski meenuvad mõned ähmased mälestused. Tuleb meelde, et minu Taadu istus madalal jalapingil, mina seisin tema põlvede vahel ja ta andis mulle lusikaga konservipurgist kondenspiima (see oli mu lapsepõlve lemmikmaius! mmm!). Vaatan vanu pilte albumist, kus istume 1957.a. suvel liivakastis ja teeme koos liivakooke, Taadu 80-ne ja mina 1,5-ne. Mul on temast väga karged mälestused ja paljud ka teistelt (eriti oma emalt ja tädilt) saadud mälestuste-mälestused.

Mu Taadu oli väga heasüdamlik ja üdini ausameelne Eestimaa mees. Püüan Sullegi, mu Tibu-Liisu, saada ja jääda heaks sõbraks!

Tervitades

Sinu Jaagu-taadu

Mõtteid kodumaa sünnipäeval

On kodumaa sünnipäev. Kaks kaunist emakeelset sõna, mis seovad nelja eestlasele nii igapäevast, igiomast ja põlist väärtust.

Kõigepealt kodu. Asugu see siis Vargamäel, Kassisabal või vaeste patuste alevis, kodu on igaühele meist oluline – sealt saab inimlaps kõige aluse – südamesoojuse, uudishimu, silmasära ja armastuse. Selles Eesti kodus võib vahel puudu olla üks vanemaist või pole seal õdesid-vendi, kuid alati on seal jätkunud lapsele kooliteele kaasa panna võileib suudlusega.

Maja ei ole midagi.
Tuba ei ole tühjagi.
Kodu on muus.

Kodud kasvavad kodudeks
aegamööda.
Kodud kasvavad kodudeks
märkamatult.
Päevast päeva, aastast aastasse.
Pidevuse läbi.
Mõne pilgu,
mõne puudutuse läbi.

Seejärel maa – vahel kätki ümber soo ja sammal, vahel tuuline või tormide rand, vahel porine maa võtmata kartulitega, kuid samas meeletult oma…

           

Su järvikud ja vaarad, metsaniit,

            Neist tuleb tuge minu südamelle.

            Ja mina laulan looten sellest sulle:

            Mu süda siin ja ma ei lahku siit.

Edasi sünd. Inimese sünd on  IME, korduv ja sealsamas kordumatu. Riigi sünd on samavõrra IMEväärne, see vajab õiget aega, parajat hetke ja ärksaid inimesi, kes oleksid riigi sündimisel ämmaemandaiks.

            Kõik inimesed on sündinud Genuas

            Kõik inimesed on sündinud

            Sinise mere ääres.

 

Ei, vale. Täna ja siin peaks kõlama see nii:

           

Ja kõik inimesed on sündinud

            Sinise mere ääres.

            Ja kõik inimesed on sündinud Pärnus.

            Eesti riik on sündinud

            Sinise mere ääres.

            Eesti Vabariik on sündinud Pärnus.

Ja lõpetuseks – päev. Üle meie kõigi õuede sammuvad päevad pikas reas. Nad tulevad kusagilt hommiku kandist, toredate nägudega noored matkamehed. Nad peatuvad meie juures ja kuulavad, mida on meil neile rääkida ja vaatavad, mida on meil neile näidata. Katsugem siis veeta oma hetked päevadega nii, et õhtute poole minnes oleks neil teistele jutustada Eestimaa väärikatest poegadest ja tütardest.

            Kõik päevad on viisistatud,

            Iga tund on kui noodimärk.

            Selle järgi ma mängin lugu.

            Ja see lugu on ajajärk

Noored ja vanad, Eestimaa pojad ja tütred! Nautige iga Eestimaaga koosveedetud päeva täie rinnaga!

Ilusat KODU MAA SÜNNI PÄEVA!

Igatsen taga

Igatsen taga neid hommikutunde,

kui Sa tulid, unenäod veel kulmudel,

ja pehme padjana pugesid kaissu.

Igatsen taga neid  keskhommikuid,

kui  frere Lauri põristas teleris

prantsuskeelset trummi meie kikk-kõrvadele.

Igatsen taga seda suvist päeva

päikeselõõsases ranna kõlakojas

ja eldoraadot meie tantsutulistes jalgades.

Igatsen taga neid õhtupoolikuid

vihmast auravail Pärnu tänavail,

Sinu uudishimulik käsi minu pisikeses peos

ja majanumbrid kõrisemas kuklakarvades.

Igatsen taga neid aegu,

mu suurekssirgunud südamelaps!

Kui päike paistab …

Sa tulid tuppa ja valgust

ja selgust sai tuba täis.

Su üle oli kui päike,

kui päike kiiresid täis.

Sa tulid tuppa ja valgust

ja selgust sai tuba täis.

Su üle heljus kui muusik’,

su komme – valgust täis!

Nii tulid tuppa ja valgust

ja selgust sai tuba täis.

Su naeratus oli kui päike:

kõik ilm sai päikest täis!

(J. Liiv)

Kuigi Sa oled nüüd läinud, Iire-memm, vaikselt kustudes nagu õhtune päike kaob mere taha, jääb Sinu soojus ja päikseline naeratus ikka meiega. Me kõik usume, et see oled Sina, Päikse-memm, kes piilub me  tusahallidel päevadel pilve tagant ning laotab oma kiiresid ja muusikat meie pääle….

Viljandi Folk 3

Folgi programm on nii mahukas ja tihe, et tahes-tahtmata ei jõua kõike nautida. Laupäevane programm sundiski tegema valikuid, kas need just kõige õigemad juhtusid , kes teab.

Esialgu oli plaan minna kella 11-ks Elevandiluuranniku tantsu ja laulu õpituppa…. Kuid eelmise päeva väsimus murdis nii maha, et magasime pikalt ja kaua. Millest võisime ilma jääda, sellest andis veidi aimu õhtune Muinasjututuba (aga sellest allpool).

Jagasime nüüd oma tegemised 2 lehte: Karin läks tavaliselt Kultrahoovi istekohti kinni panema, mina aga seisin Suure Toa piletisabas, hiljem aga ühinesin Kultrahoovi kontsertidega. Tõsi, nii jäi mõnest sealtoimunud kontserdist vaid kerge mulje, seda enam aga pakkusid Suure Toa sündmused.

Kvartet Ural oma balalaikade, domra ja bajaaniga oli täitsa mõnus. Ilmselgelt aga vajab ta kuulamist kontserdisaalis, et saada täit elamust. Kella 3-ks liikusime Suurte Tuppa nautima “lennutrikimeistreid” (Barnstormers) lombi tagant. FANTASTILINE. Rohkem pole mõtet öelda.

Kella 6 ajal istusime jälle Kultrahoovis, kuulates Uppinit, Toropit ja Kaasikut ja vaadates-nautides jalakeerutajaid. Mulle igastahes istus see tunduvalt rohkem, kui üksikute Lõõtsameeste varasem etteaste. Võib-olla esindavad nad küll ehedamat pärimusmuusikat, kuid mulle näib, et suure rahva ette esinema tulles on vaja midagi rohkemat, kui ainult pillimängimisoskus. Igal juhul on vaja veel lugude vahele sahvti lisada ja kahjuks see vanameeste puhul välja ei kukkunud.

Järgmine oli noorte poiste Zetode etteaste Telgis. Rahvas (ja ka meie) läks kui ekstaasi. Poisid olid ehedad, eriti eesmängija-laulja Vabarna Jalmar. Oma fännklubi kargas lava ees ja nii kerkis ehe folgivaim Telgi kohale.

Teel Muinasjututuppa veetsime mõned hetked Kultrahoovis maride Mursavyshi kuulates. Tuletas meelde nõukaaegset eeskujulikku pidukontserti just konferansjee tõttu. Pilli-laulu-tantsumehed olid aga väga mõnusad.

Ja siis tuli Suur Tuba ja Piret oma pärimuslugude ning aafriklased oma tantsu-lauluga. Polnud Piretit varem lugusid vestmas kuulnud, teadsin vaid legende. Esimese hooga ehmatas ta mind ära oma vaikse häälega, tundus, et see tagumistesse ridadesse ei pruukinud kosta (istusin ise päris ees). Aga võimalik, et see oligi taotluslik, et panna rahvas kõrv-kikkis kuulama. Hiljem vaikne hääl enam ei häirinud, sest sugestiivne ja spontaanne jutustamislaad lihtsalt lummas. Ja muidugi karged Norra vilepillihelid sinna vahele ning seejärel kuumad tantsu-laulurütmid Elevandiluurannikult. Aafriklaste tants on ütlemata lõbus-erutav, on ikka kuramuse kahju, et hommikul ise tantsutuppa ei jõudnud.

Elamus oli vägev ja Muinasjututoast välja tulnuna arvas Karin, et äkki ei läheks rohkem kuhugi. Minu pealekäimisel läksime ikka, algul Telgi juurde, siis sealt Kaevumäele, kuid ei Tummel Rootsist ega bulgaaria rahvapillimehed tekitanud enam fiilingut. Meeletud rahvamassid, tuiavad noorukid pigem lõhkusid selle hapra rõõmu, mis Muinasjututoas oli hinge pugenud…